Progerocki-eri!
Phlox "Rebimine + Voltimine" Digipak CD
Plaadifirma MKDK
Välja antud 2007
Stiil Fusion/Progressive Rock
Riik Eesti
Hind: 10.99 EUR
Kogus:
Saada sõbrale vihje

 

Tracklist
1. Rähn [MySpace]
2. Kraap
3. Habe
4. Hunt
5. Juulius
6. Kaavjas
7. Ühe poja toit
8. Sõjajalgne
9. Kurehirm

Plaadi pikkus: 50:37


Veel samalt artistilt
Phlox 'Talu'
"Talu"
CD
10.99 EUR
Phlox 'Vali'
"Vali"
Digipak CD
10.99 EUR

Tutvustus
Phlox on 2000. aastast tegutsev Tallinna fusion/progeroki-kollektiiv, mis kuulub peamiselt jazzrocki ja avangardmuusikat viljelevaid muusikuid ja kunstnikke koondavasse loomingulisse ühendusse MKDK. Bändi 2007. aastal ilmunud kolmandal kauamängival "Rebimine + Voltimine" kohtub vaba improvisatsioon hoolikalt konstrueeritud kaosega; tagajärjed on plahvatuslikud.

Arvustused
Mart Kalvet
Eesti Ekspress
http://www.ekspress.ee

Vaba improvisatsioon kohtub hoolikalt konstrueeritud kaosega; tagajärjed on plahvatuslikud.

Moodsalt þanritu, ehkki mitme stiiliga viljakalt flirtiv Phlox on viimaks valmis küpsenud ja tähistab sündmust vääriliselt – igati kobeda kauamängivaga. (Þanri)piiridel kõõlumine, tähiste eiramine ja nende nihutamine (või miks mitte rebimine ja voltimine) ongi albumi kandvaks teemaks. Kui üldiselt on progeroki ja jazz-muusika juures teemalt teemale hüplemine ning süüvimatus enamasti see tüütum pale, siis Phlox voldib sealt laenatud kärsituse hoopis elegantseteks üllatusteks, mis paiguti lõbustavad, paiguti ehmatavad, kuid külmaks ei jäta ka parima pingutamise juures. Vaevalt jõuab kuulaja harjuda mõttega, et pillid teevad talle pai, kui järsku on platsis hard-rock-kiskja (“Hunt”, “Habe”), kes lambalikule määgimisele karmi fuzz-möiratusega kiire lõpu teeb... vaid selleks, et taanduda täpselt kõige ootamatumal hetkel taustale ja teha ruumi tantsumängudele ja peomeeleolule (“Kaavjas”) või psühhedeelsele efektitsemisele (“Kraap”).

“Rebimine + voltimine” on kindel märk sellest, et kollektiivne alateadvus pole lihtsalt Jungi jutust valesti aru saanud new-age-müstikute vaht, vaid tegelik ja ajatu ideede ja inspiratsiooni hoovus. Phlox ammutab sealt pajatusi ning räägib neid ühtegi sõna kasutamata ümber selgemas keeles kui enamik vokaal-instrumentaalesitajaid. Palade pealkirjad võiksid sama hästi olla lihtsalt numbrid, kui nad poleks nii lõbusalt krutskilised – “Kurehirm”, “Ühe poja toit” ja “Sõjajalgne” ei ütle suurt midagi muusika kohta, aga pakuvad oma olemasoluga vastuvõtlikule kuulajale siiski värvikamaid illu- ja allusioone kui tavaline vaba improvisatsioon.

9

-----------------------------------------------------

Mart Kalvet
Nailboard Magazine
http://www.nailboard.org/magazine

Esimene tõsiseltvõetav ja väga hästi õnnestunud katse tänapäeva Eesti tingimustes tuua elavat proge-fusion-leeki minevikust tänapäeva nii, et see teel mingiks elektrooniliseks modernkäkiks ei moonduks ega ka klassika hambutu matkendina ei mõjuks. Mingit hellitamist siin muidugi ei ole — kui Phlox ei tantsi teie vaestel kuulmiselunditel parajasti vaheldumisi dþiigi ja riili, trambib ta teie ajudel. Hiilgava produktsiooniga, meeldivatest (ja ka mitte nii meeldivatest, ent samas kindlasti hädavajalikest) paradigma-nihestustest kubisevas albumis kohtuvad karvu seljal turri ajavad, kogu pärandit au ja uhkusega kandvad ekstreemjazz, fusion ja improvisatsioon räige ja realistliku hevi-kitarrirümaga; tulemus pöörleb ja tiirleb nagu kaleidoskoopiline ja kordumatuid müra-muusika-müra-muusika-mustreid õhku joonistav vurrkann, pöörane lelu, mis peaks olema ammu müügilt korjatud, kuna põhjustab normaalsetel lastel krampe-atakke, ebanormaalsetel aga paneb peas kõnelema kahtlased hääled, mis annavad halba nõu. See plaat mitte ainult ei rebi kuulaja arusaamist heast muusikast tükkideks, vaid voldib sellest ka kurja-kurja kurekese, kelle ebamaist vaakumist kuuldes tabab arusaama endist omanikku kabuhirm — tõenäoliselt millestki sellisest pajatabki meile lugu “Kurehirm”, või vähemalt väidavad nii hääled mu peas, kui hämmastav pillikäsitlus (eriti trummid! Oo!) neid ja kogu muud maailma parajasti välja ei lülita.

Üleüldse jätab Phlox kuulajale vabad käed oma loomingu semantiliseks analüüsiks — vokaal ning selgitavad tekstid puuduvad; laul muudaks kogumulje vist liigagi puderjakapsasjaks —, andes vaid möödaminnes ja muigamisi (või laginal naerdes, kes neist nüüd aru saab) vihjeid markantsetes pealkirjades nagu “Sõjajalgne” või “Ühe poja toit”. “Rebimine + voltimine” on kohustuslik album igaühele, kes otsib muusikast elamusi — elamusi hoolimata nende pluss- või miinusmärgist, hoolimata nende tekitamise vahendeist, peaasi, et oleks teisiti kui enne. Ja muidugi igaühele, kellele meeldib armutu andmine hoolimata andjaile külge kleebitud stiilimääratlusist. Phlox, kui te juba aru pole saanud, on nimelt muusika, mis ei tunne piire.

5/5
< Tagasi nimekirja
 
Hinda toodet Hinne: 0
Hindamiseks pead sisse logima. Ei ole veel ühtegi hinnangut.