Smõuk "Tere tulemast koju"   [Loe arvustusi]


Eesti vaimupealinnast Tartust tõuseb Suitsu — psühhedeelset ning läbinisti "kivist" raskerokki keevitav ansambel Smõuk on maha saanud esikalbumiga "Tere tulemast koju", mis on kui monument teatud mõtteviisile ja maailmavaatele, mida annavad ühtviisi hästi edasi nii sumedad, šamanistlikud kitarrikäigud kui vahedad ja südamlikud laulutekstid, nii loomalikult ulguvad sooloimprovisatsioonid kui tihe ja ootusärevusega laetud atmosfäär. Smõugi esikalbum on teraapiaseanss, mis lubab tunniks ajaks eemalduda stressirohkest tegelikkusest ja tunda end universumi täieõigusliku kodanikuna. Katsed rottide ja Tallinna lõngustega on vastuvaidlematult tõestanud, et sitta tuju parandab Smõuk kindlasti.




1. Veider tubakas (4:46)
2. Elav tuli (8:11)
3. Külvaja (7:20)
4. Roheline planeet (5:28)
5. Hommik (6:07)
6. Kivikuningas (4:55)
7. Torm (22:12)

Ott - laul, theremin / Mänts - kitarr / Andres - bass / Karl - trummid

Lindistatud ja miksitud Forwards stuudios Tartus, märts/aprill 2009.


Välja antud: 27.07.2009
Formaadid: Digipak CD
Kataloog# Board 023


MP3ed:
Kivikuningas

Veider tubakas


Arvustused:
Imperiumi
http://www.imperiumi.net

Eestiläinen Smõuk ei ollut aiemmin tuttu edes nimeltään, joten levyyn suhtauduin lähtökohtaisesti aika varovaisesti. Ensikosketus on lievä pettymys, mutta jättää kuitenkin vahvan lupauksen tulevasta.

Isoimpana ongelmana näkisin materiaalin geneerisen tasapaksuuden, Smouk kuulostaa ihan liikaa tusinalta muita yhtyeitä, ilman että kuulostaa samalla lainkaan itseltään. Erona tietenkin käytetty kieli, joka sinällään ei tarkoita mitään. Bändillä on hyviä riffejä ja hienoja melodioita, mutta omaperäisyydestä en lähtisi puhumaan. Yksi levyn kovimmista biiseistä, nimeltään Elav Tuli, kuulostaa niin paljon The Awesome Machinelta (tai oikeastaan Göterborg-stonerilta yleensä) että ensikuulemalla mietin moneen kertaan kuulleeni kappaleen jo aiemmin.

Bändissä tuntuisi olevan lähestulkoon kaikki kohdallaan, vokalistilla on laulussaan hyvä raspi ja soittajat ovat selkeästi tehtäviensä tasolla, mutta mutta...

Lätyllä on tuotanto kohdallaan ja soundimaailma stoner rockin oppikirjan mukaisesti kunnossa: kitarat pörisevät, basso rullaa taustalla ja rummut pitävät pakettia kasassa samalla kun soolot maalaavat avaruutta. Tässä myös piilee yksi levyn ongelmista, kokonaisuudesta jää hieman kliininen, suunniteltu ja jopa opeteltu maku.

Smõuk ei ole missään nimessä huono yhtye, mutta debyytillä oleva materiaali on kovin kuluneen tuntuista. Yhtye sekoittaa stoneriinsa elementtejä space rockista ja kevytpsykedeliasta ja paikoitellen jopa perinteisestä hard rockista, ollen kuitenkin pääosin tuttua ja paikoitellen jopa kliseistä stoner rockia.

En ole Viron stonerskeneen juurikaan tutustunut, mutta tämän julkaisun perusteella voisi odottaa ihan hyvääkin tasoa. Toivottavasti pääsen näkemään yhtyeen soittavan livenä, useimmiten tämän tyylinen musiikki nousee oikeuksiinsa vasta livetilanteessa.

7-/10 JUKKA KOLEHMAINEN


Estmetal
http://www.estmetal.ee

Viimased 2 nädalat on minu kõrvades kumisenud Eesti juhtiva stõunerilegendi Smõuk debüütkauamängiv Tere Tulemast Koju, kuid seni pole nad veel mind ära jõudnud tüüdata ning avastada tundub olevat veel palju. Siiski oleks nüüd paslik astuda maha ajatult psühhotroopselt reisilt ning jagada oma emotsioone ja nähtut lühidalt kirjakujul.

Esiteks pean tõdema, et olen see õnnetu inimene, kes pole Smõugi veel elavas esitluses näinud ning selletõttu paljust fenomenaalsest ilma jäänud. Olles eelneval kuulnud mõningaid nn. demoradasid (Kivikuningas, Hommik, Väike Mees) ning nüüd kuulates neid ja teisi lugusid albumi pealt, siis on tunda ilmselget arengut. Muidugi produktsioon ka suts teine kui demode puhul, kuid helipilt on üldiselt tunduvalt kosmilisem (loe:avatum ja lendlevam) ning emotsionaalsem. Lüürika on jätkuvalt Smõugilik ning vokalist Ott suudab sellest oma kõriga teha puhta kulla. Oti vokaal on mõnusalt positiivne ning omapärase tämbriga.

Kokku leiab Smõugi debüütkettalt 7 lugu, mille kogupikkus läheneb pea tunnile. Lood moodustavad mõnusa terviku, kuid samas on piisavalt erinevad, et igal lool on midagi uut ja müstilist pakkuda. Kui “keskmise” stõuneri albumi probleemiks on see, et seal on liiga palju sisutäidet ning nauditavaid lugusid vähe, siis Smõugi meeste jaoks sellist mõistet nagu filler õnneks ei eksisteeri.

Albumi kõige pikemaks looks on 22-minutiline Torm, mis kujutab endast ülipikka psühhedeelist jammi. Kuna kõik lood on nii neetult head, siis on üpris keeruline tuua esile mõni lemmiklugu. Esile tõstaks siiski sellised lood nagu Torm ja Hommik. Midagi konkreetselt negatiivset pole küll välja tuua, kuigi alati saab asju paremini teha. Natukene häiris Torm-i sinusoid, mis pani kõrvad huugama ning pilves peaga on oht, et aju võib plahvatada. Kahju on muidugi sellest, et albumile ei jõudnud selline teadatuntud Smõugi lugu nagu Väike Mees, kuid loodame et see jõuab järgmisele Smõugi kauamängivale.

Tere Tulemast Koju on andnud nii palju üdini positiivseid ja emotsionaalseid mõtteid ning loomulikult tohutult inspiratsiooni. Üks neetult hea muusikaline üllitis nii Eesti, kuid ka maailma mastaabis. Järgmisel Smõugi livel näeme!

9.5/10
Kirjutas: Pagan


Nailboard Magazine
http://www.nailboard.org/magazine

Smõuk, kivikuningad ja lõunaosariikide stõunerpioneerid, on maha saanud oma debüütplaadiga. Eesti väikesearvuline, kuid seda fanaatilisem psühhedeelse stõuneri skene on seda üllitist juba ammu oodanud ning suurem osa plaadil leiduvatest lugudest on juba ammu [i]myspace[/i]’st või laividelt tuttavad ja tuntud. Smõugi proovikiviks sai siinkohal asjaolu, kas kontserditelt tuttava hullumeelsusele läheneva, taju ja teadvust raputava psühhedeelse reisi ja enneolematu energialaksu sulam ka kettalt samamoodi kõlab. Etteruttavalt võib öelda, et kõlab küll.

„Tere tulemast koju” sisaldab ainult 7 lugu, pikkust kettal aga vaid mõnikümmend sekundit tunnist vähem. Kõik hitid on täiesti olemas: veidrad tubakad, elavad tuled ja kivikuningad. Veebist tuttavaks saanud lugudest puudub ainult „Väike mees”. Selle-eest lõpetab plaadi 22-minutiline „Torm”, kaver Eesti 12-aastastele tüdrukutele suunatud ja infantiilse viisipidamatu ninahäälega lauldud malevalaulude-skene vaarisade Terminaatori loost. Smõuk on oma kaverdamises läinud koguni nii kaugele, et mitte ainult viis pole muudetud, vaid ka sõnad.

Üldiselt, mina plaadilt nõrku lugusid ei leidnudki. Nagu öeldud, paljud lood on juba tuttavad. Uutest lugudest äratab „Külvaja” tähelepanu bluusiliku fiilinguga ja ülilaheda „Naine, sinuta ei saa”-refrääniga; tapva rifi ja hoogsete käikudega "Rohelisele planeedile" ennustan aga laivihiti staatust. Leidub hetki, mis elusesituses kahtlemata kõikematvaks psühhedeelseks jämmiks kasvavad - plaadil jäävad need siiski vaoshoitumaks. Samas kõlab Smõuk hästi - harjutatud on kokkumängu, varasem kahe kitarri saund on asendatud ühe kitarriga.

Nõrkadest külgedest... Varasemast ajast on siin ja seal välja toodud vokalist Oti panust. Ma ei tea, minu meelest on see maitse asi - Smõuk kõlab just tänu vokaalile täpselt nii nagu ta kõlab. Smõuk teistsuguse vokaaliga poleks enam see Smõuk. Lisaks on pooled laulusõnad pärit just nimelt Oti sulest, teise poole eest (muuhulgas juba kultusloo staatuse omandanud „Kivikuninga”) kannab vastutust kitarrist Mänts. Kuna Eestile on omane isetegemine, siis plaadi kujundus on bassimees Anzu töö.

Tahtmata kellelegi mett moka peale määrida, väidan, et tegu on selle aasta Eesti number 1 plaadiga! Kui just muidugi eelpoolmainitud Eesti väikesearvuline, aga seda fanaatilisem stõuneriskene ei üllata ja plaate ei paiska turule ka Nevesis või Melmac. Smõugile läbimurdjate, pioneeride ja teerajajatena on sellest hoolimata koht esirinnas garanteeritud.

Ahjaa, kõik teie, kes te selle plaadi hangite... Minge ja käige võimaluse korral ka Smõugi laividel - piirepurustava kosmilise psühhedeelse energia kontsentratsioon on seal võrreldes plaadiga hoopis teises suurusjärgus.

9/10
Lauri "Eskimo" Lukas


Eesti Ekspress / Areen
http://www.ekspress.ee

60 minutit vabadust.

Sellest ajast peale, kui avastasin enda jaoks kaasaegse psühhedeelse raskeroki kireva niši, olen unistanud Eesti bändist, mis suudaks selles žanris võistelda parimatega. Kontsertolukorras on nii mõnigi kodumaine esineja Zahirist Talbotini, Shelton Sanist Nevesiseni end juba edukalt tõestanud, kuid plaadini, mis ka pärast korduvat kuulamist kohaliku stonerihundi koltunud palgele siira rõõmupisara meelitaks, pole seni keegi jõudnud. Smõuk on esimene, kes suudab elava tule täies mahus konserveerida teravuses ja temperatuuris kaotamata — mida tõestab käesolev debüütalbum.

“Tere tulemast koju” on monument teatud mõtteviisile ja maailmavaatele, mida annavad ühtviisi hästi edasi nii sumedad, šamanistlikud kitarrikäigud kui vahedad ja südamlikud laulutekstid, nii loomalikult ulguvad sooloimprovisatsioonid kui tihe ja ootusärevusega laetud atmosfäär. Et seda on tahetud ja suudetud ühes Tartu stuudios värskel ja isuärataval moel talletada, annab lootust, et monument ei kujune niipea järjekordse pop-kildkonna hauatähiseks.

Muidugi ei ole Smõuk suutnud esimese vasika sündroomist päris mööda vangerdada, mis on mõnes mõttes isegi hea, sest arenemisruumi ja lootust järgmisteks, veel paremateks üllitisteks peab ka jääma. On hetki — näiteks halekoomiline skättimine palas “Roheline planeet” —, mil laulja Oti partiide lahendused võivad kuulaja piinlikkusest nihelema ajada. Õnneks ei anna taolised vääratused tooni ega kahanda üldmulje võimsust, ning neid kompenseerivad näiteks ehe äng “Veidras tubakas” ja “Külvaja” sensuaalne, lausa erootiline power. Juba bändi tunnuslooks ja skene hümniks kujuneda jõudnud “Kivikuningale” on korduv ümbertöötlemine mõjunud noorenduskuurina ning kosmilist “Elavat tuld” ähvardaks kahtlemata suvise raadiohiti saatus, kui see poleks kaheksa täiuslikku ja kompromissitut minutit pikk.

Smõugi esikalbum on teraapiaseanss, mis lubab tunniks ajaks eemalduda stressirohkest tegelikkusest ja tunda end universumi täieõigusliku kodanikuna. Ning ma ei imestaks üldse, kui selguks, et see plaat ravib ka glaukoomi, reumat ja kopsuvähki ning pärsib opiaadisõltuvuse teket. Katsed rottide ja Tallinna lõngustega on vastuvaidlematult tõestanud, et sitta tuju parandab Smõuk kindlasti.

8/10 MART KALVET