hyper.records´i väljaanded
Ruben, Tanel & Victoria "A Sentimental Call" Digipak CD
Plaadifirma hyper.records
Välja antud 2003
Stiil Jazz
Riik Eesti
Hind: 9.99 EUR
Kogus:

 

Tracklist
1. Never Say [MP3]
2. A Sentimental Call
3. We Are
4. A Rainy Moment
5. Somewhere Here Between
6. Stop Pushing
7. I´m Gonna Drive You Insane
8. I Will Find The Way
9. Summer Mood

Plaadi pikkus:



Tutvustus
Varem vabajazzist kuni standarditeni ulatuval skaalal musitseerinud trummari esikplaat üllatab moodsa biidi ja maitsekalt tantsuhõnguse atmosfääriga.

Arvustused
http://www.jazzkaar.ee

Kaua tehtud plaat. Uusimat ja vanimat salvestusperioodi lahutab kaks aastat. Näiteks nägi laul «A Rainy Moment» ilmavalgust juba 2001. aastal ilmunud kogumikul «Different Dreams 2». Just laul on siin oluline märksõna, sest plaadi kõik üheksa pala on lauluga. Hääl kuulub 20-aastaseks saanud Victoriale, Sade’ilikult mahlakalt avara ja madala tämbriga ukrainlannale, kelle kohta pole palju öelda, et ta on avastus. Tanel Ruben avastas ta ühelt Otsa kooli korraldatud kontserdil.

Muusika on mõnel hetkel 4 Hero parimatele hetkedele sarnanev, muidu aga moodsa biidi abiga väljendusvõimalusi otsiva uue jazzmuusika sugulashing. «Sentimental Journey» kubiseb spontaansetena näivatest meloodiakatketest, mis kui molekulid liiguvad ja põrkuvad läbipaistvas malbe kõlaga heliruumis. Tanel Ruben on rääkinud, et 4 Hero muusikat kuulis ta esmakordselt alles siis, kui plaadi salvestamine oli juba lõppenud. Viiul-tshello fraasikeerud (Harry Traksmann ja Leho Karin NYYD Ensemble’ist, lisaks nendele keelpillimängijad Varje Remmel, Tarmo Vardja, Kristjan Nõlvak, Pille Saluri), kauguses uitlev trompet (Mihkel Metsala), Taavi Kerikmäe klahvpilliakordid, Taavo Remmeli diskreetne bass ja Hele-Riin Uibi vibrafon loovad koos atmosfääri, milles segunevad Incognito tantsujanu ja Miles Davise rütmiseeritud introspektiivsus. Eriti palju on just vibrafoni ja Rhodese kajatatud pärlendavaid helisid.

Tasakaalu on päris hästi tabatud. Ruttav kerguse tunne, mida edastab näiteks avalugu «Never Say», ei ole lihtne saavutada ja hoida. Huvitaval kombel on seesugused uued jazzipüüdlused, kus otsekui cut’n’paste lõigud/kõlad/fraasivirved jazzmuusika hiilgehetkedest kohtuvad drum’n’bass-rütmidest nakatunud hõljuva heliilmaga (kuulake või plaadi nimilugu ennast), kangesti sarnased kunagiste modaaljazzi transsi suunduvate lendudega. Seda mitte väliselt, aga pigem olemuselt. Kõigepealt defineeritakse ruum, milles toimub pikk lennuhoovõtt, mis ei pruugigi lõppeda avarustes, kuid liikumine sellele teataval tasapinnal on katkematu, ilma laadivahetusteta, ilma harmooniajõnksudeta, ilma rütmimuutuseta. Sellesse ruumi on võimalik uitlema sulanduda mitte üksnes muusikutel endil, vaid ka kuulajal. Tantsupõrandal nõnda tehaksegi, loobutakse valitud hetkedeks teadvust kontrollivast egost ja triivitakse kaalutuses liigutades kaasa helidega.
Selline jazz. Nimetatagu seda nu-jazziks või muuks, sest siin on värelusi ka 70ndate popjazzist ja briti acid-jazz’i laine järelmitest – vahet pole. Tanel Ruben nimetab seda oma väljenduskeele otsinguks ja tuleb igal juhul tunnistada, et ta on üht kui teist ka leidnud. See siin ei ole koopia, kuigi sarnaneb nii seest kui väljastpoolt uutele trendikatele jazzmuusika äärealasid riivavatele kuulsustele. Siin on tõesti olemas see vajalik kogus originaalsust ja individuaalsust, mis peaks andma plaadile vähemalt potentsiaali olla märgatud mujalgi kui Eestis.
Jazzkaarel oli Tanel Rubeni plaadiesitluskava Koopi soojendajaks. Sobis hästi. Mõnes aspektis oli isegi huvitavam kui staarid ise. Osa püüdlusi on suisa samad, osa eristuvad selgelt, mingi osa kipub sugulusse Bugge Wesseltofti tegevusega: Norralase skaala on siiski avaram. Ühes otsas on ta kreisim ja improvisatsioonilisem, teises otsas lakoonilisem, meloodilisem.

Võrdlusi on mõtet teha. Kehvemat kraami poleks ju mõtet võrrelda. See aitab muu hulgas näiteks vihjata sellelegi, et Tanel Ruben tajub oma plaadi muusika tervikut nõnda, et popmuusikaline struktuur on eespool tüüpiliselt jazzilikust. See on joon, mis iseloomustab enamikku nu-jazzi tegijatest. Sellele on olemas nõudlus ja publik. Niisugusel suunal näib olevat tulevikku, seal toimub mitmeid huvitavaid arenguid.

See on taust. Olulisena küündib esile Victoria laia tämbrispektriga huvitav lauluhääl, milles vähemalt liikumise nõtkuse osas on selgelt tajutavat arenguruumi. Plaadil pole ühtegi läbinisti instrumentaalpala ja ka soolod ei ole siin kuigi pikad. Neid küll on, kuid nende esinemine näib sama täpselt doseeritud kui näiteks Steely Dani vanade stuudionikerdiste puhul.
Urmas Lattikase soolo palas «Somewhere Here Between» jääb kõrva, sobitub chickcorealikult ladinliku stringi ja kepsleva jungle-rütmi vahele hästi.

«We Are» toob mängu kitarrist Eugenius Jonaviciuse. Veel üks kõlavärv juures. Meelis Vind mängib bassklarnetil soolo loos «Stop Pushing», kuid üldiselt ei näe Rubeni kontseptsioon pikka soolotsemist ja ülevoolavat improvisatsiooni ette. Ta ehitab atmosfääri kindlatest helidest-rütmidest-kõladest. Üks vale tellis või liigne egoism või hajutada kogu lumma. See viimane –lumm – tekib küll. Päris hästi tekib.

Tähelepanuväärne plaat, üsna hästi esitatud muusika, mis loob oma keskkonna. Võimalik, et «Sentimental Call» suudab oluliselt noorendada eesti jazzi kuulajaskonda. Mis sest, et laulud puha inglisekeelsed. Seda rohkem on plaadil võimalusi.
< Tagasi nimekirja
 
Hinda toodet Hinne: 0
Hindamiseks pead sisse logima. Ei ole veel ühtegi hinnangut.