Taak - Läbi halli kivi

Taak "Läbi halli kivi" CD

11.99€
Plaadifirma: Nailboard
Välja antud: 2008
Stiil: Heavy/Doom Metal
Riik: Eesti

Tracklist

1. Lahkuja kustutab tule
2. Halva õnne koorem
3. Palvevennad
4. Läbi halli kivi
5. Ahvide planeet
6. Kosmose piiritus
7. Tuhandeaastane uni
8. Roe [MP3]
9. Sigade paradiis
10. Lõpu algus

Plaadi pikkus: 52:59
+

Tutvustus

VIIMASED EKSEMPLARID!

Vanasõna "eestlase parim toit on teine eestlane" jääb kummitama alati, kui oled Taaka kuulnud. Kes nautisid eestlasliku vimma ja vindunud parastamishimu ülistamist debüütalbumil "Koerapööriöö", teevad seda kahtlemata ka pärast "Läbi halli kivi" läbikuulamist, sest bänd on taas valmis sepistanud paraja portsu psühhedeeliast ja rokiriffidest läbiimbunud ugri-doomi ning solist Mart Kalvet terve leegionitäie sapist ning iroonilist sõnakunsti.

 

Arvustused

Tõnu Kaalep
Eesti Ekspress
http://www.ekspress.ee

No ei ole see (rahvuslik?) metal, mida Taagalt ootasime. Pigem, kui pealiskaudselt kuulata, võlts-diippöörpl! Ja tagasihoidlikumas – aga see on ju helireþii küsimus – stiilis laurisaatpaluliku vokaaliga, mis sest, et esitajaks metal’i-multimees Mart Kalvet!
Aga. Kui.

Me püüame minna asja südamesse. Me ei saa aru, millest see imelik, pigem 80ndaist ideid imev läbinisti eestikeelne plaat räägib. Aga pikapeale saab aru. Ettekujutus sest, mis selle muusika taga on, saab üha selgemaks. Algul on ettekujutus vuntsidest, Perestroika, Paradoks, “Ära möödu must lähedalt”, T-Klaas, Hetero ja lõpuks Omas Kojas, bänd, millest räägib kolleeg Siim ja mida ma eales kuulnud pole. 80ndate halvim külg, labane pop-metal või pehme hardrock mu jaoks. Aga see pole päriselt enam see. See siin on kas stilisatsioon või paroodia. Või midagi veelgi enamat ilmselt. Teatud imelik tõsidus aga jõuab kuulates pärale ja siis pole lapsepõlvehittidega midagi enam teha. Taaga plaat on midagi enamat. Eestikeelne, sünge, asjalik. Mis sest, et nagu ühes teises ajas imelikel põhjustel kinni.

*
See on plaat, mille Ruja oleks võinud teha umbes aastal 1989 või 1994, kui neil oleks veel miskitki võhma olnud. Mis sest, et võib-olla juba Alenderita, aga Kalvet on üks kõige alenderlikumaid vokaliste võimalikest. Jah, neil oleks siis siinkuuldavale materjalile lisaks olnud Jaanus Nõgisto unikaalne, sentimentitekitav kitarrikõla eriti südantlõhestavates soolodes ja Igor Garðneki imelikud süntekad siinse vist hämmondipõhisuse, et mitte öelda banaalsuse asemel, aga idee oleks ilmselt olnud väga, väga sama.

Kurat, ma tahaks ikkagi oma eluajal Ruja come-back’i. Ma arvan, et Alenderi vaim andestaks. Ja just Mart Kalvet võiks olla siis seal laulja. Jaanus, Igor ja teised, kus te olete? Päriselt. 7

-----

Mart Juur
Postimees
http://www.postimees.ee

Reisilaev Koidula ja doonori meelespea

Mismoodi, kus ja millest tekkis Eesti rokk, on leheloo jaoks hõlmamatu teema. Röntgenipiltidele pressitud Elvise lood ja Soome raadiost lindistatud biitlite laulud jäävad vaatluse alt välja, nagu ka Optimistid, Kristallid, Virmalised jt Vaiko Epliku varased ilmumised. Oluline hetk – hetkede hetk! – leidub Mati Undi romaanis «Via Regia», kus esimest korda eestikeelses kirjasõnas leidis mainimist maagiline sõnaühend «Black Sabbath». Mida Sabbath Tartu konstantse hüsteeria seisundis tollal tähendas, ei ole siinkirjutajale teada. Aga millalgi nad ometi kohtusid – Tony Iommi rifid ja eesti luule. Enno, Liiv, Runnel, Üdi. Kohtusid ja jäidki kohtuma. Sealt tulid Ruja, Muusik Seif, Singer Vinger jt. Magnetic Band on erijuhtum, see fenomen seisis koos Valev Mirtemist, Jimi Hendrixist, Earth, Wind & Firest ja Gunnar Grapsi punasest tõmblukuga pükskostüümist. Igal kevadel toimusid Tartus levimuusikapäevad, pileteid oli lihtsurelikul võimatu saada, neid jagas justiitsminister Rein Lang koos ülikooli komsomolikomiteega. Üle Venemaa voolas Tartusse sadu hipisid, kes alandlikult haisesid Pälsoni ühika suitsutubades ja laulsid öösiti kitarri saatel kurbi laule. Festivali klubi tegutses Emajõel, reisilaeva Koidula pardal, seal toimunud ekstsessidest pajatati legende.

Taaga teine kauamängiv äratab emotsioone, toob mälestusi 80ndatest. Mart Kalvet & Co kisub lahti eesti roki haavad, raputab iroonia ja poeesiaga. Olen nõus Tõnu Kaalepiga, kes leidis, et «Läbi halli kivi» võiks olla Ruja tegemata jäänud plaat. Aga sama hästi võiks ta olla Eesti roki «Doonori meelespea», kui pöörduda tagasi oluliste Undi teoste juurde. Kalveti hääles leidub ehe äng, ehtne viha. Ja produktsiooni mõttes on plaat silmapaistev saavutus, harva kõlab Eesti raske rokk nii raskelt, tõelise taagana.

Emajõel kerkib udu, «Koidula» hiivab ankru, levimuusikapäevad on lõppenud.

Hinne: *****

-----

Götterdämmerung
Hard Rock Club
http://www.hardrockclub.ee

Kriitikasõel on üks peenekoeline värk, millest kodumaine rohmakas jämedateraline toodang sageli läbi minna ei taha. Ent olgem ausad – tihti ei hakata üritamagi, vaid jäetakse kraam lihtsalt sõela peale ja tehakse nägu, et “eks nii see peabki olema”. Eriti kui tegu on mitteametlikult ainult eestlaste jaoks mõeldud materjaliga nagu Taak. Palk ja pind tulevad tuttavad ette, kallid sõbrad? Mina üritasin ühega suruda ja teisega kaasa aidata ning siin on tulemus – filtri alla kogunenud puru.

Üht albumit esimest korda kuulates võib kõhutäis naeru olla nii halb kui hea märk. Ma vaatasin esikaant ja kõkutasin ja vaatasin tagakaant ja kõkutasin veel... alles siis sain plaadi käima ning naer jätkus. Elamus oli positiivne. Taak on kindlasti hakanud mustas huumoris ka huumorit tabama ja see on väga hea. Kaamose mustad toonid on õela naeru pisarate käes lahtunud ning doom-kivi halliks värvinud. Kivilahmakas resoneerub aga edasi ning mõnevõrra originaalsemates võnkesagedustes.

Mis siis on õigupoolest muutunud? Kui “Koerapööriöö” tagamaid oli raskem kindlalt piiritleda, siis “Läbi Halli Kivi” mõjutused on seinast-seina ja kahtlemata huvitavamad. Esimestes palades kuuleb mitmeid Eesti vanema kooli rokkbände, mida mina paraku küll vaid kõla, mitte nime järgi tunnen. Neile vastandiks on metalsemad lood: teatud osad albumi nimieeposest oleksid uhkuseks igale endast lugu pidavale tr00 d00m(TM) ansamblile ning konkreetse nimega laulus “Roe” lausa kutsub Soome manalaraidurite punt Reverend Bizarre sind oma plaate ostma. Ent þanrisisesed mõjutused las jääda – mind huvitab hoopis, kustkohast tuli mõte saksofoni mängida? Puhkpillidega palumist alustavad “Palvevennad” ehmatasid esimesel korral päris ära.

Kui kohatist saksofoni pidada kõige radikaalsemaks sammuks, mida bänd teel mitmekesisuse poole teinud on, jääb ikkagi alles ka hulk vanemaid elemente, millest mõned oma hüperboreaalses staasises kenasti kõrvu paitavad, ent teised jätkuvalt seanahka veavad. Ma arvan, et kui teile miski “Koerapööriööl” kenasti istus, siis leiate te selle ka uuelt albumilt. Veidi kurb oli aga lugude üldine ülesehitus. Minu taju ütles mulle, et kõikide palade struktuur oli sama: proloog, kaks-kolm salmi (nende vahel heal juhul väike interlüüd), seejärel pikem soolo/vahepala ning lõpuks veel üks salm, mis laulu nii temaatiliselt kui muusikaliselt ära lõpetas. Samas ei saa väita, nagu kõlaksid kõik lood ühtmoodi – pingsamalt kuulates lihtsalt ilmneb sisemine sarnasus.

Ka laulusõnad jätkavad vanaviisi, ent selles osas ma tõesti midagi muud ei oodanud. Sarkasmi ja huumorit on enam kui varem, kuid temaatika üsna identne varasemaga. Ööliblikast on võrsunud must kass, hüljatud leiavad halli kivi, millesse pugeda ning tähetolmumees kustutab mingis obskuurses (ilmselt Lasnamäel asuvas) korteris tulesid. Huvitavat mõtlemisainet peaks aga pakkuma rohkem ja vähem otseste kirjanduslike viidete olemasolu. Vihje: mõned antiutoopiad; psühhedeeliline kodumaine lasteraamat “Suur kivi” ning seejärel – ülla-ülla – hulk ulmet. Ehk on need peanoogutused taotluslikud, kuid võivad vabalt olla ka alateadlikud nopped nii salmisepa kui lugeja meeltest.

Kõige paremaks looks on kindlasti nimilugu, olles väga sarnane eelmise plaadi laulule “Hüljatud”, kannatades paraku ka sama häda all – aeglased ürgdoomilikud kohad on suurepärased, kuid suhteliselt järsud kiiremad tempod ei tundu sugugi vajalikud. Nimetamisväärsemad palad on veel “Lahkuja kustutab tule”, mida iseloomustab rokkmuusika kergematest kui ka raskematest stiilidest võetud elementide sümbioos; veidi üllatuslikult usukriitilised “Palvevennad” ja “Roe” ning lihtne, rusuv ja meeldesööbiv “Tuhandeaastane uni”. Ent nagu paljuviidatud debüütalbumil, on ka siin lugusid, mida ma ülearuseks pean ning soovitama ei kipu: loomatemaatilised “Halva õnne koorem”, “Ahvide planeet” ja “Sigade paradiis”.

Võibolla ongi hea, et “Läbi Halli Kivi” pole talumatult täiuslik üllitis. Vaene vokalist nõustus patukahetuseks vastu võtma isegi näopeksu ning järelejäänu lömastamist tanksaapa abil. Mina arvan, et sellega (nagu ka valdavalt hea muusikaga) on ta lunastanud nii mõnegi plaadil tehtud patu. Nagu tema oma risti kandes, rõhutan minagi veelkord kriitikameele tähtsust kõige kodumaise, ent eelkõige iseenese suhtes. Võtke ette ja kuulake ja tehke järgi, kui suudate.

4/5

-----

Lennart Beat
Äripäev (Puhkepäev)
http://www.aripaev.ee

Halb õnn.

On muidugi kokkusattumus, et Raudmehe esilinastus ja "Läbi Halli Kivi" ühe nädala sees avalikkuseni jõuavad. Esimest soovitan vaadata, kuigi endal pole võimalust avanenud. Black Sabbathi "Iron Mani" kasutamine treileris oli hea enne ja Taaki teise albumi saabumine töölauale oli ootamatu, aga loogiline sündmuste jätk. Metalli eriala inimestele pole nende vägevus ammu uudis, kuid peavoolus elades ei jaksa pooltki toimuvast üldse hoomata. Seda suurem peaks olema Taaki potentsiaalne publik ja mõtlen siin just 70ndatel sirgunud rahvast, kellele Deep Purple´i kontserte pakutakse. Sinimustvalge rokiklassika elab meie nina all ja selle ugrist raskust eelistaksin elavas esituses Metallicale. Ja siis see Sex Pistols Saku Suurhallis... Nende "Combine Harvester" tuur algab Las Vegases ja näiteks Moskva esinemine toimub Luþniki areenil. Ei ole veel suutnud seisukohta võtta, millisest otsast see PUNK on. Mnjah, me ei ole enam need, kes olime.

7/10

-----

Ülo Külm
SL Õhtuleht
http://www.sloleht.ee

Stiilne soome-ugri sepikoda/lammutustöökoda kuue töölisega. Selline, kus rauda taotakse aeglaselt, kuid seda väärikamalt ja läbimõeldumalt. Laulja Mart Kalvet on tekstid valmis seadnud ning kitarristide Kaido Tiitsu ja Urmas Jõgi abiga terviku kokku sulatanud. Kahes palas, "Palvevennad" ja "Ahvide planeet", võetakse appi saksofonist Kalle Klein. Põrutavad täiega. Veelgi tegijam plaat tundub olevat kui eelmine, "Koerapööriöö". Sünged viisid ja käigud, rammus mats. Raskemast raske ja rõhuv. Avaneb järk-järgult. Kiitust sellegi eest, et emakeelele truuks jäädud. Midagi eraldi esile tõsta pole mõtet, kõik kümme kuulamist on omaette vinged. Võrdlustest varase Black Sabbathiga mööda ei pääse, kas bändimehed seda tahavad või mitte. Kuid kohati oskavad Eesti mehed välja tulla vahest veelgi nutikamalt kokkuseatud rütmivallidega. Kindlasti toode, mida nõrganärvilised vältima peaksid. Isiklikult arvan, et Taaga näol on tegu praeguse hetke parima Eesti raskeroki rühmaga üldse. Käib oma rida, ei tee mingeid kompromisse. Ei püüa ennast raadiosõbralikumaks teha, nagu mõned meie metallistid. Ja põnev oleks neid kusagil päris suurel laval näha. Tahaks loota, et ehk võitlevad ennast kunagi ka Lääne-Euroopa muusikaturgudele välja. Kõigile tõelise ja mõtestatud ja õige raskeroki sõpradele.

5/5

Lisa arvustus

Ainult registreerinud ja sisseloginud kasutajad saavad seda funktsiooni kasutada.